Vissarioni intervjuu Roald Johannsonile 17.nov.2008

Ma kuulasin eile Teie loengut. See jättis mulle küllaltki sügava mulje. Küsin, kuidas Teie poole pöörduda – Sergei Anatolievitś, isa Vissarion või Jumala poeg?

Piisab kui lihtsalt Vissarion.

 

Miks just Vissarion, mida see tähendab?

See tähendab mägedevahelist metsalagendikku. See nimi on seotud metsaga, see on koht, kus ma praegu pean täide viima seda, mida ma endas kannan,  see on ka koht, kus on terve maailm ääretut metsa.

 

Keskmine eestlane ei tunne kuigi palju Teie õpetust.

Mis on see põhjus miks Teid saadeti inimeste juurde?

Väga paljud nii ei saagi sellest õpetusest kuulda ega peagi seda teadma. Seda pole vaja, sest inimesed on liiga erinevad ja kõik ei saa ühtmoodi kanda väga suurt vastutust. Igaüks peab teostama oma, vastavalt oma jõule. Aga minu ülesandeks on välja valida sellest üldisest massist need, kes on juba valmis kandma seda suurt vastutust, vedama rasket koormat ja täitma seda, mida lõppude lõpuks tuleb täita kõikidel inimestel. Kuid keegi peab esimesena alustama, tuleb leida üles need, kes on selleks valmis. Mina nad üles leiangi.

 

Kes on need inimesed, kes Teie juurde tulevad?

Need on head inimesed, kes on valmis ennastohverdavaks tööks. Tegema tööd ligimese hüvanguks, ootamata mitte midagi selle eest vastu, sellega mitte kaubeldes, vaid lihtsalt  head korda saates. Just nimelt sellised on seal vajalikud. Kõik ju teavad, et see on hea, kuid tegema seda on valmis vaid üksikud. Tuhande  aasta jooksul pole inimesed võtnud kätte täita Jumala seadusi. Aga praegu tuleb seda juba nõuda.Ja ennekõike tuleb see võimalus anda neile, kes on selleks küpsed. 

 

Teie kogukonda peetakse kõige suuremaks ökokülaks maailmas.

Miks üldse inimesed tulevad Teie juurde?

Seda oleks hea küsida neilt endilt. Puutudes kokku sellega, mida mul neile on anda, seejuures pean ma silmas inimesi, kes on selleks küpsed, tunnevad nad endas sisemist tuld, janunemist, valmidust täita seda, mida ma neile annan. Seda on nad otsinud juba ammu. Paljud neist on viimastel aastatel ja aastakümnetel jõudnud tutvust teha paljude maailmas olemasolevate õpetustega, aga ainult siin leiavad nad vastuse kõikidele oma küsimustele, mis on neid kaua piinanud ja nad tunnetavad endas valmisolekut sellele kogu oma elu pühendada. Sellised inimesed põhiliselt tulevadki. Ehkki pole vähe ka neid, kes kõlavate sõnade varjus endale kohta kindlustada püüavad. Kuid neil ei saa olema kerge, neid ootab ees palju raskeid katsumusi ja mitte igaüks neist ei suuda neid katsumusi väärikalt läbida.

 

Te asute kaugel tsivilisatsioonist, sügaval taigas.

Miks just seal, nii kaugel?

Tsivilisatsioon on hukule määratud. Need, kes on tsivilisatsioonis sees, ei suuda ammugi juba elada. Inimesed ei ole võimelised normaalselt selles tsivilisatsioonis elama, nad on väga haiged, nende psüühika on lõhutud ja neile ei saa sündida enam terveid lapsi. Nii ei saa enam kaua kesta. Inimest saab päästa praegu ennekõike see, kui ta läheb maale elama. See kui inimesed õpivad ära selle, mis on neile vajalik eluks Maa peal, maal. Nende enda võimalused peavad neile kindlustama tervise ja arengu. Normaalse arengu. Ja kui rääkida uue ühiskonna kujunemisest, mis peab lõpuks alles jääma ja jätkama inimese eksistentsi Maa peal, selleks ei piisa vaid nende inimeste eraldamisest ja väljavalimisest üldisest massist, vaid nad tuleb  panna  sellistesse tingimustesse, mis võimaldavad neil end täielikumalt avada ja muuta. Nad peavad ise õppima oma ühiskonda üles ehitama, tegema kõike oma kätega, oskama kokku leppida ja lahendada eluliselt tähtsaid ülesandeid ise, ilma juhita. Kuid selleks on vajalikud ainulaadsed tingimused, kus see maksimaalselt on teostatav. Ja see on võimalik muidugi ainult võimalikult kaugemal tsivilisatsioonist, ehkki ka mitte ennast sellest täielikult välja rebides. Sest jutt pole üksnes viiest inimesest kogukonnas aga tuhandetest, vaid ka sellest, et lastele tuleb anda haridus, neid tuleb kasvatada. Tuleb arendada kultuuri, kunste. Ja seda valdkonda ei saa arendada täielikus eraldatuses tsivilisatsioonist. Inimesed ei oska veel valmistada  paljutki, mida nad kasutama peavad. Kuid eemaldumine on vajalik ja sellise eemaldumise tagajärjed räägivad iseenda eest – selles uues maailmas sündinud laste agressiivsus on tunduvalt väiksem, kui vana tsivilisatsiooni rüpes sündinud lastel. 

 

Katsed rajada teile sarnaseid kogukondi on varem juba tehtud,

kuid need on seejärel üsna kiiresti lagunenud. Milles peitub teie saladus?

Arvatavasti on selleks Tõde. Tõde on võimatu hävitada, kõik ülejäänu aga peab kokku kukkuma. Kuid ka sel juhul tuleb suhtuda ettevaatusega sedalaadi arengutesse. Mõnikord midagi uut luues pole üldsegi vajalik, et see uus kestaks kaua – tal on väga positiivne roll nende jaoks, kes hetkel seda uut loovad. Tähtis on see, et inimene püüaks teha midagi uut, olgugi et see uus ei jää kauaks püsima. Kuid see hetk, mil inimene loob midagi uut, on talle endale väga hinnaline, väga oluline. Seepärast tuleb sellises olukorras olla siiras, tuleb ausalt realiseerida see suurepärane loominguline puhang, kui seda endas tuntakse. Mitte laskuda planeerivatesse mõtisklustesse selle üle, kuidas seda ülal hoida, kes seda toetab või kas seda on kauaks...Tuleb elada tänases, anda oma rõõmule väljendus juba täna, kui ta on olemas. Aga kui kauaks ta jääb, küll aeg ise näitab. Kuid tõest asja pole võimalik lõhkuda, ma kordan veelkord, – see jääb igaveseks.

 

Õpetaja, kas võib öelda, et inimkond seisab kuristiku serval?

Jah, nüüd juba võib. Tsivilisatsiooni areng läks seda teed mööda, kus ükskord pidi tingimata ette tulema tupik, piir. See piir ei pidanud olema seotud ainult selle negatiivsega, mida inimene selleks ajahetkeks korda on saatnud, vaid ta on seotud ka inimese saavutustega teaduse ja tehnika alal ja ka sellega, millised on sellele vastavad Maa geofüüsikalised ilmingud.  Inimene elab elaval organismil, millisel on omad elutegevuse rütmid ja neid on võimalik ette aimata ning teada, millal toimuvad tõsised muutused. Sellega oli arvestatud. Oli näha, et inimtsivilisatsioon edasi liikudes jõuab just nimelt selle piirini, kus tal pole ainult kõik võimalused ise ennast hävitada omaenda saavutuste läbi, vaid kus selles oma osa mängib ja seda saadab ka Maa muutustega kaasnev rütm. Ja see pole Jumala karistus, sest Jumal pole iialgi kedagi karistanud. Jumal ei tekita seda oma tahte läbi, see lihtsalt ei ole Temaga kuidagi seotud. Aga Ta võtab sellist olukorda arvesse, et midagi säärast võib juhtuda, ning teades teeb seda, mis lubab nendel, kes tõepoolest õigesti seavad oma samme sellel Maal, õppida kuulma, mõistma ja tunnetama Maa kui elava Ema rütme, õppida õigesti järgima neid rütme, mis toimivad ka inimeses endas. Ja need inimesed suudavad ka ekstremaalsetest olukordadest läbi tulla.

Nad suudavad ellu jääda maksimaalses hulgas ja nad rajavad aluse tuleviku inimkonnale. Kuid ülejäänud mõistavad  ise enda üle kohut. Keegi nende üle kohut ei mõista, nad ise mõistavad enda üle kohut, sest ei teinud õiget valikut.

 

Millised on Teie meelest inimese kõige halvemad omadused?

Neid kõige halvemaid ei tahaks arvesse võtta ega kasutada. Inimene on väga nõrk, nii oleks lihtsam öelda. Kuna ta ei püüa õigesti korrigeerida oma sisemaailma, siis ta lihtsalt ei ole võimeline kontrollima seda, mis temaga toimub ja lubab küllalt kergelt väljenduda enda negatiivsetel emotsioonidel, milleks on solvumine, viha ja meelepaha eri viisid – see on see, mis alati tapab inimest, põhjustab tema haigestumist. Ulatuslikud haigestumised, mida praegu võib täheldada, see on nimelt tagajärg võimetusele õigesti omaks võtta reaalsuses toimuvat. Inimesed on pahased, nad otsivad pidevalt süüdlasi. Kuid kui nad sellisel puhul otsivad süüdlast, siis tegelikult osutub „süüdlaseks“ loodus, harmoonia maailm. Kui inimene endale seda teadvustamata kirub harmooniat, siis ta lihtsalt hävitatakse - ta satub enesehävituse seaduse alla. See seadus oli olemas juba enne inimest ja jääb kestma igavesti – seda kõike tuleb mõista. Kuid kahjuks selle üle mõtleb inimene kõige vähem, rohkem on ta mures selle üle, mida ta sööb, kuid see on kõigest tema loomne vajadus.

 

Te ütlesite, et paljud inimese saavutused vaimses valdkonnas

ei ole seotud loogikaga. Kuidas seda mõista?

Inimeses peituv armastus. Ainult armastusega saab olla seotud tema vaimne kujunemine, mida ei saa vaadelda läbi ratsionaalse prisma, mõistusliku arutelu. Väga paljusid tegusid, mille kohta võib öelda -kui hea, et inimene seda tegi- võiks üheaegselt määratleda kui mitte mõistlikke – see pole arukas, see pole ratsionaalne, miks ta seda küll tegi...  Kuid ta tegi seda seepärast, et seda nõudis tema hing. Ta tundis, et peab järgima seda, mida temalt nõuab ta hing, ehkki nõu, mida annab talle ta pea, ütleb: äkki ei maksa, milleks, kellele seda vaja on? Ja vaat seda, mis on seotud inimese vaimse kujunemisega, tõepoolest ei saa allutada mõistuslikule  arusaamisele, see oleks väga keerukas, sest siin on väga palju ebaloogilist, kuid samas õiget ja seda just hinge seisukohast. Inimese olemuses peitub teatud unikaalsus – ta on oma arengus üheaegselt allutatud kahele seadusele. Üks seadus on mõistuse arengu seadus ja teine tema hinge arengu seadus, kuid see on täiesti teistsugune seadus. Mõistuse arengu seadus peab silmas tunnetust ja faktilisi andmeid, kus neid  loogiliselt kaaludes inimene langetab uue otsuse. Hinge arengu seadus ei tugine mingil juhul teadmisel, siin peab inimene lihtsalt  ära tundma. Ta peab uskuma ja astuma sammu, mille kohta tema teadvus ei ütle talle, kas see on õige või mitte, kuid ometi ta tunneb, et see nii on. Ja nüüd on väga oluline seda teha ega mitte karta, tuleb oma hirm ületada ja mitte mõtelda „aga äkki“. Kui ta sellel hetkel tunneb, et see või teine samm on hüveks, siis tuleb tal see samm ilmtingimata ka teha ja mitte karta. Just siin nüüd toimubki tema vaimse maailma kujunemine. See on see valdkond, mis osutus inimesel väga ja vägagi alaarenenuks. Ta püüab oma peaga toimuvat lahti mõtestada ja ette teada saada, mis ootab teda nurga taga, kas ennustamisega või mõnel muul moel, mida praegu naiivselt tehakse. Kuid sellega teeb ta tegelikult suure vea, tal pole vaja rutata tulevikku ette teadma. Täna tuleb tal astuda see samm, mida ta juba tunneb õige olevat. Vaat neid kahte seadust on inimesel seni veel väga raske ühitada. Kuid see on loomulik, sest tõsiselt nende kahe erineva seaduse üle pole ta veel juurelnud.

 

Nüüd võib-olla veidi naiivne küsimus.

Õpetaja, kas Te võiksite selgitada mis on „elu mõte“?

Elu mõte, kui öelda väga lihtsalt, on lihtsalt elada ja elust rõõmu tunda. See on tema kõige peamine mõte. Nii nagu elab loodus, seal pole vajalik eelnevalt koostada mingit plaani, mille järgi ta elama peaks. Niisamuti nagu laululind ei saa kelleltki saada instruktsioone ja küsida: “Milleks ma laulan, millal ja kui palju pean seda tegema?“ Ta teeb seda oma hinge ajendil, looduse maailm on nimelt nii seatud. Inimese arengus on see seadus juba sees ja tuleb lihtsalt alistuda selle seaduse tahtele, see on harmoonia. Kui inimene laskub mõtisklusse ja püüab harmooniat veelgi harmoonilisemaks muuta, siis tal tuleb välja „nagu alati“ –  on palju ebaõnnestumisi ja suuri raskusi. Sest inimene on sündinud iseenesest väga suure mõttega. Inimese sünni mõte on selles, et muuta materiaalse maailma struktuuri - õilistada teda sedavõrd, et temast hakkab evima hurmavat lõhna. Seda materiaalne maailm ei suuda teha ilma inimese tundemaailma osaluseta, seal on omad seadused ja nendesse inimene alles hakkab tungima. Inimene sünnib selleks, et täita see, mis on talle antud ettemääratusega ja mis on tema ees kui igavene tee, tõeliselt igavene, sõna otseses mõttes. Inimene peab õppima kasutama seda, mis talle on antud. Tal tuleb õppida kontrollima oma tundemaailmas toimuvaid nähtusi, sest ta mõtlemine on alati sõltuvuses tema meeleolust, tunnete maailmast. Kui seal on ülekaalus negatiivsed üleelamised, siis ta mõtted on ohtlikud, aga kui positiivsed – siis ta mõtleb juba hästi. See tähendab, et inimene ei saa mõtelda nagu kompuuter, mitte iialgi ja see pole talle nii ka ette määratud. Ta saab alati vaid oma tunnetest lähtudes mõtlema. See aga tähendab, et tema põhiline, esmajärguline ülesanne on seada korda oma tundemaailm. Seni, kuni seal ei valda helged, positiivsed värvid, mõtleb inimene nii nagu see on omane haigele. See on väga ohtlik ja sellise mõtlemise tagajärgi võib näha juba viimased tuhat aasta - seda, kuidas inimesed võitlevad. Aga sõdu ei provotseeri lihtne rahvas, kes kusagil töötab või oma põldu künnab, vaid sõdu provotseerivad eelkõige inimesed, kes nimetavad end mõtlejateks. Kuid nad on haiged ja nad sünnitavad sõdu, nad lahutavad inimesi üksteisest ja sunnivad neid üksteisega võistlema. See aga on suur rumalus, see on tragöödia. 

 

Milline osa teie kogukonnas on mehel ja milline naisel?

Need on osad harmoonias, kus inimene saab normaalselt areneda muidugi vaid siis, kui nad täisväärtuslikult suudavad ühineda, siis kui mees koos naisega moodustavad ühe terviku. Võib-olla küll mitte alatiseks, eri põhjustel, sest inimeste kogemuste ja jõu pagas on erinev, nad on võivad põhjustada üksteisele eripäraseid katsumusi. Kuid nende püüe moodustada koos üks tervik, on väga tähtis. Ainult siis tekib täisväärtuslik võimalus soodsaks arenguks. Ja see, et siiani peeti mehe ja naise vahelisi suhteid millekski patuseks, nii nagu seda sageli on mõistetud kristluses, kus normaalse vaimse arengu nimel justkui üldse ei tohiks peret luua , on ebanormaalne arusaam Jumala seadustest. Jumal lõi mehe ja naise üheks, et lapsed sünniksid normaalselt õnnes, rõõmus ja armastuses. Ent selleks tuleb väga paljut mõista  - kes on naine ja kes on mees? Sest et hinge mõttes on neil sügav erinevus, neil on teatud eripära, mida ei tohi mingil juhul ühtmoodi seostada, nagu näiteks neid võrrelda ja siis üksteiselt nõuda seda, mida mingil juhul nõuda ei tohiks. Neid seadusi mitte tundes ootavad mehed tihti naistelt neid tegusid, mis üldiselt on omased mehele, ja naised, vastupidi, nõuavad oma meestelt seda, mis on omane naisele, aga mitte mehele, ega taha ka mõista, et mees on erinev, tähendab tal on ka õigus millelegi sellisele, mis pole naisele endale omane. Tähendab, siin on peidus tohutu ja oluline kihistus, mida praegu juba vaimse tõe seisukohalt on väga vajalik üksikasjaliselt ja põhjalikult vaadelda, sest siin on sel teemal lastud isevoolu minna ja on välja mõeldud väga palju käitumisnorme, mille pärast inimesed ise kannatavad ja neid väldivad.

 

Kas on tõsi, et Päikese Linnas on lubatud polügaamia?

Ei saa öelda, et oleks lubatud, kui vaadelda seda kui üleskutset, et nii on vaja. Ei, see ei kuulu täiusliku harmoonia juurde, kuid see on võimalik erandlikel juhtudel, mida tuleb eraldi käsitleda ja kus initsiaatoriks saab olla vaid abielus olev naine ise, kuid mitte mees. Seda ma ütlen selle pärast, et see teema on väga komplitseeritud, mahukas, kus on väga palju nüansse, mida tuleb väga täpselt vaadelda. Seda ei tohi võrrelda nähtusega, mis mõnevõrra on juba inimkonna ajaloost tuttav – nii nagu see siis oli lubatud, olid sellel tõsised kõrvalekalded, mis olid väärad, tõele mittevastavad ja tähendab, vastavalt jätsid  sellele ka oma tõsise jälje.

 

Kuulsin, et teil naised pesevad meeste jalgu. Miks?

See on hea soov ja kui naine seda siiralt soovib, siis on see tema enda jaoks väga väärtuslik ja tähtis. Idamaades on sellistel traditsioonidel väga suur positiivne roll. Naise, tema psühholoogilise heaolu jaoks ei ole üksnes jalgade pesemine tähtis, vaid soovitav on algatada ka muud osalemist, ületades seejuures hirmu, need piirangud, tavad, mis juba on kinnistunud  tsiviliseeritud ühiskonnas ja selle all väga tugevasti ka kannatatakse. Tihti võib selliseid situatsioone vastu võtta kui soovituslikke, kui omamoodi õppeülesannet, selleks et vaadata enda sisse. See ei tähenda nagu see oleks seadus ja nii peab tegema, kuid see soov on väärtuslik. Kui naine püüab seda teha, siis ta näeb endas nii mõndagi sellest, mis seal tegelikult toimub. Tuleb osata ennast ületada, osata seda õigesti mõista ja püüda seda toimingut teha hingega, seda isegi mehe puhul, kes justkui kutsuks temas esile ebasõbralikkust. Kuid teha tuleb seda head soovides.

 

Piiblis on öeldud, et Jeesuse teine tulek on Viimse kohtupäeva

ettekuulutaja.  Vissarion, Te olete juba ammu siin, kuid kohut pole veel ikkagi...

Kohus käib juba täiskäigul. Kohtupidamist ei saa vaadelda kui mingit joonetõmbamist, kus ühel hetkel kõik väriseb, müriseb, leegitseb. See pole tõsiselt võetav. Kui me räägime Jumala armastusest, siis tähendab see, et Jumal hoolitseb ja teeb kõike ülimalt soodsalt selleks, et aidata inimesi päästa. Kuid kas saaks nimetada hoolitsuseks seda, kui mingil hetkel tuleb Kohtunik ja lühikese perioodi vältel hakkab kõikide üle kohut mõistma, ka neid, kel polnud mitte mingisugust võimalust Tõega kokku puutuda. Aga milles neid siis süüdistada, kui juba sündides polnud neil mingitki võimalust aru saada, mis asi see Tõde üldse on? Neil polnudki võimalust sellega kuidagigi kokku puutuda. Kas siis tohib neid süüdi mõista? See pole mingi armastus ja see oleks rumal suhtumine Jumalasse. Seepärast, kui räägime inimkonna päästmisest, siis Jumal oma armastuses võimaldab inimesel kokku puutuda sellega, mis teda peab päästma. Aga valiku teeb inimene ise – tahab ta siis seda päästmist või mitte, sundida teda selleks ei tohi. Seda enam, et selles seoses tuleb tingimata mainida, et surma pole olemas. Seepärast, kui isegi suurem enamus inimesi mingil kindlal ajaperioodil eri põhjustel peab oma kehast lahkuma, siis nad ei sure, nad jäävad alles. Kuid siis on neil vaja tagasi pöörduda sellesse ühiskonda, kust nad edaspidi täites maa uuesti – ja siis ei ole neil eraldatust, nad ei kiru üksteist- olles üks perekond ühel Maal nagu ühes kodus ja see ongi see, mida on vaja, kuid siiani seda pole. Seega tuleb see kuidagi peatada, muidu on tulemas tragöödia. Kuid selle valivad  siis inimesed juba ise, sest neile antakse õpetus, mis on kutsutud rahuldama kõiki nende filosoofilisi kavasid, otsinguid, heitlemisi, vaidlusi, mida nad on pidanud juba tuhat aastat. Nüüd on võimalus anda nende jaoks kõigele sellele vastus. Aga kas nad seda tahavad, sundida ei saa, küll aga pakkuda – see on ainus, mis on harmoonias võimalik, rikkumata inimese valikuvabadust. Ja see nii ka toimub.

 

Vissarion, maailmas on ennegi olnud inimesi, kes on nimetanud end Jeesus Kristuseks. Mis saab siis, kui see on viga, eksitus ja Te olete samasugune inimene nagu mina või teised? Mis saab nendest inimestest, kes Teisse on uskunud?

Minu kohta sellist küsimust esitada ja vastata üritada poleks õige. Ma võin vastata vaid teiste kohta, kes seda teevad:  kõik määrab ära inimese enda usu siirus. Kui inimene usub, et see on tõepoolest hea ja sel momendil ta tõesti nii ka tunneb, siis kõik läheb normaalselt, kõik läheb hästi, ta teeb õigesti. Ka siis kui ta ei vasta Tõele - ta teeb  õigesti, vajalik on tema usk. Seepärast Maa peal pääsevad kõik need, kes siiralt usuvad headusse, ja ei karju tingimata Jeesuse nime, see pole üldsegi vajalik. Pääseb isegi metsiku suguharu viimanegi liige, kes pole iialgi teistest religioonidest kuulnud, ka tema pääseb, kui ta uskus heasse. Seetõttu on siin tähtis inimese ajend, seevastu need, kes hulgaliselt nimetasid end Jeesuseks, Õpetajateks, kuid ise ei vastanud sellele – need on inimesed, kes siiralt uskusid nende teadvusse sisenenud informatsiooni. See on omapärane unikaalne inimese mõjutamine, mis on olnud enne ja väga levinud just praegu, omades teatud, või koguni negatiivset eesmärki. Mis sest, kui inimene, kordan veelkord, ikkagi siiralt uskus, et see nii on ja püüab korda saata head, siis temaga on kõik hästi, ta on õigel teel, keegi teda harmoonia poole pealt karistama ei hakka. Aga kui ta teeb seda ainult rahuldamaks omakasupüüdlikke ambitsioone: püüab sellega raha teenida, ise teades, et ta petab – vaat see on siis juba negatiivne, see lõpeb tema jaoks teatud raskuste ja  ebameeldivustega.

 

Hiljuti pakkusite Te oma abi Putinile (tol hetkel Venemaa presidendile).

Praegu on olukord (majanduslik ja poliitiline) maailmas veelgi hullem.

Kas Te ei kavatse oma katset korrata?

Seda pidin ma tookord tegema, sisimas mõistes, et see on peaaegu võimatu. Kuid ma pidin seda tegema, et käivitada sel viisil teatud seadused ja et hiljem keegi ei saaks mulle öelda „Aga miks Sa ei öelnud meile?“. Ma ütlesin. Ja minu pealt on sellekohane vastutus seega langenud.

Kuid ma mõistan, vastavalt millistele  põhimõtetele kujuneb poliitika ja see nähtus on muidugi vägagi spetsiifiline. Arvestada sellega, et poliitika võiks aluseks võtta seda, mida mul anda on, see kuulub rohkem fantastika valda, kuid millesse siiski tahaks naiivselt uskuda, ikkagi „aga võib-olla õnnestub!“. Kuid see on liialt keerukas. Ja mida edasi mul tuleb olla toimuvate sündmuste tunnistajaks, seda enam ma näen, kui raske see tundub olema ja et suur tragöödia näib vältimatu olevat, teda on raske ära hoida ja selleks pole inimestel endal tahtmist. Kuidas küll tahaks seda muuta. Kuid selleks peaks poliitik tegema seda, mida ta üleüldse pole harjunud tegema, mida ta ei oska. Mõistagi sellel pinnal, vaimse küsimuse pinnal tunneks iga poliitik end ebakindlana, ta ei valda seda küsimust. Siis peab ta  mängima kõigest abistavat rolli, ent mitte juhtivat,  ja seda nad kardavad. Püüavad suunata need küsimused traditsioonide rüppe, kuid traditsioonid sel korral ei aita. Traditsioon – see on möödanik, tulevikku tuleb minna uue tunnetuse kaudu, aga mitte meenutada seda, mida on mõelnud teised. Seepärast on traditsioonid  oma tingimustes kinni: kartes loobuda sellest, mis neil on, jälgivad nad tähelepanelikult uut. Nendest võib aru saada. Kuid kokkuvõttes loob see ikkagi teatud väljapääsmatu olukorra. Sellepärast, et ehkki on naiivne loota: „Aga äkki keegi nendest, kes on rooli ääres, ikkagi tahab järele mõelda, tähelepanu pöörata?“, olen ma ometi valmis vastama kõikidele möödapääsmatutele küsimustele mistahes ulatuses, tulema vastu nende igale võimalikule mõttelaadile, kuidas  nad teemadele lähenevad. Äkki see õnnestub. Muidugi tahaks seda loota, siis saaks paljugi vältida, ära hoida. Aga nagu ma ütlesin, kui mul praegu ka kusagil veel mingi lootuskiir alles on, näen ma aja möödudes üha enam, kui keeruline see kõik on.

 

Vissarion, meil Eestis on venelaste ja eestlaste vahelised suhted ideaalist kaugel. Mis Te arvate, kuidas  Teie õpetus siin aidata saab?

Sellel maal, kuhu usklikud tulevad täide viima seda, mida ma neile annan, kogunevad just eri rahvustest inimesed, kes elavad ühise perena, tundmata mingeid probleeme. Veelgi enam – sõites läbi mitmete maade, kus on käimas  tulised poliitilised sündmused, on märgata, et rahva juures see tulisus puudub. Lihtsatel inimestel, kes töötavad ja  püüavad üksteist aidata, pole neid probleeme, mis justkui nõuaksid lahendust kusagilt“ ülevalt“, nende poolt, kes püüavad rahvast valitseda. Seepärast on see nende probleem, kes palju targutavad rahva probleemide ümber, kuid mitte rahvale endale. Sõites mööda Ukrainat võis tihti näha, kuidas inimesed on juba väsinud sellest, mis toimub poliitikas, kus on justkui palju põletavaid sündmusi. Televiisoris võib näha seda, mis sunnib võpatades küsima: “Kas tõesti toimub see kogu maal?“. Ei, see toimub selle koha ümber, kus on grupp inimesi, kes kuidagi ei lepi oma oponentide arvamustega. Vaat seal inimesed veidi süttivad, põlevad, on valmis kaklema. Ja see on ainult selles rajoonis, ülejäänud selle maa, selle riigi  territooriumil mitte midagi säärast pole. Nii ka siin, Eestimaal. Ma olen veendunud, et  lihtsad inimesed isegi ei murra pead selle üle, mida poliitikas püütakse kujutada kui negatiivset, teisi rahvusi puudutavat. Ja võib kindlalt öelda: kui kujutada ette, et kaovad ootamatult kõik poliitikud ja juhid, siis ma olen kindel, et sõjad koheselt lakkaksid. Alguse saavad nad nimelt sealt, aga mitte lihtsatest inimestest.

 

Nii et kõiges on süüdi poliitikud?

Probleeme loob poliitika ja poliitika püüab neid probleeme ka siluda – see on nende töö, mõelda probleem välja, ta luua ja siis teda siluda, kuid see pole inimeste asi, lihtsad inimesed seda ei vaja ja nii ka ei mõtle.

 

Vissarion, minu viimane küsimus: millal saabub apokalüpsis?

Noh see on taas sama teema, et kõik ootavad mingit tundi, aga ta tuli vaikselt, ennast reklaamimata ja ilmutab end juba täie kindlusega. Kätte on jõudnud viimne aeg, kuid see ei saa kesta vaid üks aasta, vaja on aastaid. Ja kui ma juba ütlesin, et enne inimese viimasele katsumusele joone alla tõmbamist tuleb talle anda lootust - ja selleks on talle antav õpetus -, siis see peab vajalikul määral realiseeruma. Ta ei pea ainult koguma kokku inimesi, vaid võimaldama neil ka läbi käia teatud enesekasvatamise etapp, selleks, et kui ootamatult saabuvad  rasked erakordsed olukorrad, siis elavad nad need üle. Kuid selleks tunniks peavad nad end kasvatama. Inimene ei saa tugevaks vaid seeläbi, et ta ütleb: “Oo, ma uskusin, jah, see on minu, ma usun sellesse!“, et Jumal tuli või et Jumal saatis Tõe. See ei päästa inimest, ta peab ennast muutma, ta peab muutununa ise läbima need katsumused, teda ei tohi kanda tiibadel, sest sellest ta kuidagi ei muutu. Siis ta osutub tulevikus liigseks, tal pole jõudu kanda uut liiki vastutust. Seepärast on vajalik teatud ajaperiood, mille vältel kõik peabki sündima: kus vana sureb, aga tema asemel jääb see, tänu millele elatakse  ja arenetakse edasi tulevikus.

 

Suur tänu.