Vissarioni elulugu

Lapsepõlv
Õpetaja, kodanikunimega Sergei Torop, sündis 14. jaanuaril 1961.aastal Krasnodaris. Ema Nadežda koos kolme õega jäi varakult vanemateta ja kasvas üles lastekodus. Isa Anatoli (nimi Anatoli tähendab tõlkes “Lähis-Idast ilmunu”) kasvas üles peres koos kahe venna ja õega. Ta oli töökas, aus ja õiglane, filosoofilise meelelaadiga, omandas erinevaid ehituserialasid. Ema Nadežda ja isa Anatoli pühendusid tööle, nagu sellele ajale omane oli, ning väike Sergei jäi armastava vanaema Tina hoolde. Vanaema oli Õpetaja sõnul väga usklik ja hoidis nagu ingel väikest Sergeid oma kaitse all. Need olid imelised tunnid, kui poiss sai koos vanaemaga käia usklike koosolekutel, kus teda hämmastas usklike üksteisest hoolimine. Alatiseks jäid Sergei mällu need tunnid, kui ta lamas koos vanaemaga tähistaeva all, vesteldes Taevastest ja Taevase Isa Aust.
Esimene katsumus oli seitsmeaastasena, kui vanemad läksid lahku ja ema koos Sergeiga sõitis oma õe Maria jälgedes Siberi aladele, Šušenskojesse. Sergei maailm täienes võõrasisa Nikolai ja poolõe Irinaga. Sageli fantaasiamaailmas viibiv poiss sai uue kohustuse – hoolitseda paarikuuse õekese eest, tihtilugu pikkade päevade kaupa. Oma kohustust võttis poiss tõsiselt ja suure kiindumusega, mis viis sellise kokkukasvamiseni, et väike Irina nõustus magama jääma vaid venna süles.

Tulevase kunstniku sünd
Varakult ilmnes poisi uskumatu joonistamisanne, kuigi lapsena tal otsest armastust joonistamise vastu ei olnud. Ükskord joonistas Sergei oma vanaema, kes kooris ahju paistel kartuleid. Lähedased märkasid selles pildis ebatavalist küpsust ja lapsele mitteomast perspektiivitunnetust. Kui Sergei nägi seitsmendas klassis televiisorist seriaali Leonardo da Vincist, raputas võimas saladusest osasaamine poissi hingepõhjani. Poisile tundus, et ta mõistab ekraanil näidatud joonistusi iga oma rakuga, tunneb iga joone võnkeid... Tekkis janu joonistamise järele ning ilmnes mingi eriline loominguline puhkemine. Kui aga noormees tajus, et tema kehal ja teadvusel puudus see kogemus, mis tema sees kusagil sügaval helises, ning et väikeses Užuri linnakeses, kus pere sel hetkel elas, ei ilmunud ei toetust ega õpetajat tema teele, siis see loominguline põlemine selleks korraks vaibus.

Kooliaastad
Neil aastail kolis pere palju ja sageli kriipis Sergei hinge valus igatsus vanaema ja oma lapsepõlvekodu järele Krasnodaris. 1974. aastal kolis perekond Minusinskisse. Noorukina ei köitnud Sergeid koolikaaslaste tegemised ja maailm, mis tema jaoks oli igav. Tänavatel ringilonkimisele eelistas ta olla kodus ja fantaseerida, konstrueerida midagi, isegi kirjutada jutukesi, mis ta hiljem kokku köitis ja kaaslastele lugeda andis. Juba väga varases eas jälgis ja võrdles poiss täiskasvanute ja eakaaslaste käitumist, teda huvitas see, mis nendega toimub – inimese käitumise psühholoogia. Kurvalt tajus poiss, kuidas tema kaaslased püüdlevad selle poole, mis ei võimalda neil tunda tõelist õnne. Ta elas nagu fantaasiamaailmas – sooviga peituda inimeste eest, samas jälgida nende tegemisi. Mida enam lähenes kooli lõpetamine, seda tõsisemalt tuli otsa vaadata reaalsusele.

Sõjavägi
Pärast kooli lõpetamist teenis Sergei ehitusvägedes Mongoolias. See oli väga ere, kuid valus kogemus, kus noormees sai näha seda, millisteks metsikusteks on suuteline see, kelle olemuses peitub jumalik, aga kelle silmad on tiheda kattega kaetud. Sellist primitiivset mõtlemist ja käitumist, kus maksab ainult füüsiline jõud ja võim, kus ei kehti mingi muu õigus, ei kohta kusagil mujal kui sõjaväes. Ja rääkida mingist patriotismist on siin kohatu. Sergeid päästis mingil määral tema joonistamisoskus, tänu millele sai ta tegutseda kujutava kunstiga. 1981. aasta aprillis see kaheaastane katsumus lõppes.

Ettevalmistus Täideviimiseks
Sergei pöördus tagasi ema juurde Minusinskisse. Samal suvel teostus lõpuks kauaaegne unistus – sõit Krasnodari – linna, mis oli mälestuses koduse ja kauni sümboliks. Poisi unistuste vikerkaares oli rõõmsate kohtumiste magus ootus, mälestused lapsepõlve kaunitest hetkedest vanaemaga. Kokku tuli aga puutuda reaalsusega, mis aitas mõista inimese haiguse olemust – haiguse, mis jagab inimesi nendeks, kes on kõrgemal, ja nendeks, kes madalamal; mis ühtesid katab võltsläikega, teisi aga viib viletsusse. Seda maailma aitas talle tutvustada tädipoeg Valeri, kes viis Sergei oma sõprade ringkonda, kes võtsid ta küll rõõmuga vastu, aga kes tundsid samaaegselt midagi võõrast Sergei olemuses, mis oli nende ringkonnale võõras. Sergeile tundus, et inimesed justkui pelgasid teda, kui ta tuli nende hulka oma maailmaga, kus ta ühelt poolt nagu oli nendega, aga teisalt oli tähelepaneliku vaatlejana eemal. Ta püüdis sulanduda sellesse maailma, ja et teda omaks võetaks, tuli olla nagu teised, aga selleks tuli ette panna mask. Seda oli vaja, et veelgi rohkem tundma õppida inimeste olemust, mis tihti oli kaetud võltsau ja väärikuse illusiooniga.
Elu võõras keskkonnas oli aga väga väsitav ning poole aasta pärast, 1982. aasta jaanuaris, naases Sergei Minusinskisse. Sisemise sunni kutsel süvenes Sergei erinevatesse eluvaldkondadesse – biofüüsikase ja biokeemiasse, seejärel tekkis huvi kahevõitluse vastu, millega tegelemisel tuli järgida inimese kehajõu valdamise õiget suhet ümbritseva maailma harmooniaga. Justkui eikusagilt tekkis uusi võtteid, mis hämmastasid ka professionaale. Tema ümber tekkis suhtlusring, Sergei omandas autoriteedi. Selliselt, etapiviisiliselt, ühelt valdkonnalt teisele liikudes, valmis kindlaks tunniks platvorm teadmistest, millele edaspidi toetuda. Ta oli õppinud tundma väga erinevaid inimesi, erinevatelt tasemetelt, elualadelt. Ta mõistis nende huvisid, suhtumist, olemust...
Uuesti ärkas kustumatu soov maalida. Samaaegselt toimus sel aastal see, mis aeg-ajalt oli endast märku andnud, aga mis nüüd avaldus niivõrd eredalt, et seda on keeruline kirjeldada. Õpetaja: “Võib-olla võiks seda võrrelda fantastikaga. See oli seisund, mis võimaldas tungida aja sügavusse ja tunnetada iga loodud teost, mille reproduktsiooni ma sain näha. Ma sain näha, kuidas see teos meistril sündis. Ma sain tunnetada seda ajajärku, sain sellesse tungida ja kuulata selle aja helisid, selle linna helisid, kus meister lõi oma loomingut. Ma tundsin neid lõhnu...” See innustas Õpetajat üles otsima Minusinski kunstnikke, aga kui ta nägi, et need olid valinud materiaalsuse ja tegid tööd vaid siis, kui neil oli tellimus, selle asemel et tegeleda pidevalt loominguga, siis ta pettus neis ja asus omaette tööle. Päevade kaupa, 12 tundi järjest, kuni silmade ees hakkas virvendama, hommikul uuesti... Kuna ema ei näinud esialgu, et ka selle tööga võiks teenida, siis pidi Sergei pidevalt kuulma ema meeldetuletusi, et on vaja kuhugi tööle minna või õppima hakata. Sergei andis ema veenmistele järele ja proovis sõprade abiga ühte ja teise kohta ennast tööle vormistada, kuni lõpuks sokutasid sõbrad ta tööle miilitsasse. Õpetajal oli vaid üks soov – et töö võimaldaks tal joonistada. Kuna miilitsas olid öised patrullimised, siis see koht sobis. Päeval sai ta joonistada, õhtul läks ta tööle ning patrullis tänavatel poole ööni. Pärast kuud aega miilitsas tundis Õpetaja, et ta ei pea enam vastu, et see töö on talle lausa ohtlik, kuna ta viibis pidevalt mingis unenäotaolises fantaasiamaailmas, aga kui ta tahtis miilitsas lõpetada, tuli ülemus temaga rääkima ja palus jätkata. Sergei ei suutnud sellele palvele mitme-kordsetele katsetele vaatamata vastu seista, kuna kõige raskem oli tal näha kedagi kurvastamas. Hiljem, kui Sergei töid hakati juba näitustel välja panema, hakati teda ka miilitsas kunstnikuna rakendama. Selliselt kestis “miilitsa periood” umbes 5 aastat.

Täideminek
Aeg läks, ja tasapisi valmistati Sergeid ette Täideminekuks. Juba 1982. aastal, oli Sergei elus mõistatuslik hetk. See oli ühel talvepäeval, kui Sergei silmitses mõtlikult autobussiaknast möödalibisevat reaalsust oma prügihunnikute, hallide ja süngete elamutega, kui äkki rullus üle tema keha ja südame kummaline laine. Hetkeks süda võpatas, sest selle lühikese hetke jooksul nägi Sergei enda ees äärmiselt toore ja metsiku elulaadiga võõrast maad. Kellele kuulus see pilk, kes seisis mõõtmatult eespool käesolevast ajast? Ja kuigi varsti jätkas endine reaalsus oma eksistentsi, kordusid sarnased hetked ka edaspidi, kus kesköö lähenedes tundis ta jälle seda imelist lainet, mis mässis tema keha ja südame tormiliselt enda sisse ning, katkestades sideme ümbritseva maailmaga, sukeldus ülendavasse Vaimumaailma! Kristalselt puhas, hurmav Maailm täitis Inimesepoja muretseva südame, näidates talle inimelu valutegevalt sogast elujõge. Midagi kodust ja lähedast hakkas meenuma selles Maailmas, pisarad täitsid Sergei silmad ja näo, sest ta teadis, et ta kohe uinub ja hommikul tuleb jälle ärgata selles sogases voolus, sest just seal tuleb tal teha oma edasised sammud.
Selleks ajaks koges Sergei juba kuuendat aastat perekonnaelu Ljubovi-nimelise naisega, kes oli, niipalju kui võimalik, ühendavaks niidiks mehe ja inimeste ühiskonna vahel. Elati tagasihoidlikult, Ljuba kandis nende teist last.
Mingil hetkel jäi maalimine tahaplaanile, andes teed sellele võimsale, mis nüüd täielikult Temast välja purskas. Valgustumine, enda olemuse äratundmine ei toimunud momentaalselt , see kestis terve päeva, seda võiks kujundlikult nimetada Ärkamiseks, kus tunnetuses toimusid muutused, mida on sõnadega raske kirjeldada. See oli pärast televiisorist nähtud saadet usklike tagakiusamisest Venemaal, mis täitis Sergei südame suure valuga, kui ta läks oma töötuppa ning, olles edasi nähtud saate mõju all, tundis umbmääraselt, et midagi suurt hakkas tema sisemuses läbi tungima. Järgnevatel hetketel täitis tema toakest kirikukella helin ja õrn viirukilõhn, tema kõrvades aga helises taevalik laulukoor. Tema seest tormas läbi kooriku, mis seni oli seda Tuld kinni hoidnud, välja midagi Võimsat. Pisarad niisutasid Inimpoja nägu. Ettemääratud Ärkamine oli toimunud! Sama tunne oli aeg-ajalt varemgi erinevates situatsioonides endast märku andnud, kuid tundus, nagu oleks keegi seda hoolikalt alla surunud, ootamaks õiget aega. Sergeid valdas selge teadmine, et tee, mida mööda inimkond läheb, on hukatuslik ning et ta teab sellest väljapääsu. Inimestel on vaja teada, kes nad on sellel maal ja milline on nende missioon.
Enne oma kolmekümnendat sünnipäeva tegi Õpetaja läbi kuuekümnepäevase paastu, mis oli vajalik üleminekuks kõige olulisema ülesande täitmisele.
Mais 1991 läks Õpetaja esimest korda inimeste juurde nendega tutvuma – algul palvemajja, siis ufoloogide juurde, kus tal olid mõned sõbrad. 18. augustil 1991 pöördus Õpetaja esimest korda avalikult inimeste poole, rääkides inimeste vendlusest, ühisest päritolust ja sellest, et vaimsed väärtused peavad olema kõrgemal materiaalsetest. Ta tuli andma Õpetust Tõest, mille alusel saavad inimesed rajada üksteisega õiged suhted ning kujundada oma ühtne, tõeline ühiskond. Õpetuse alusel jõuavad inimesed omavahelisele täielikule ühinemisele. Aga selle kõige teostamiseks on vajalik elava Õpetaja olemasolu, sest paljusidki pealtnäha lihtsaid tõdesid tuleb vaadelda erinevatest aspektidest. On vaja elava Õpetaja juuresolu, kes oma Vaimuga aitab inimesi ühineda ning lahendada kõikvõimalikud elulised ülesanded, ja kes toidab täiendava jõuga neid, kellel on seda eriti vaja. Ükski inimene ei ole ilma Jumala tähelepanuta. Õpetaja tuleb alati sinna, kus on tulnud tund edastada Oma Isa sõnu konkreetsele inimesele.

Õpetaja olemus
Õpetaja ei oota meilt kummardusi, vaid oma Tõe ennastsalgavat täitmist. Ta annab meile kõige vajaliku meie hinge arenguks. Tema Olemus on loodud Tõe Vaimust ja meil kõigil on võrdsetel tingimustel õigus saada Temalt kõik Tõed, mis on meie tõeliseks eluks vajalik. Ta on ammendamatu Allikas, ja niikaua, kuni Ta on meiega, saame võtta Temalt piiramatult Elustavat Vett. Ainsaks mõõduks on vaid meie enda võime võtta ja endasse mahutada.

Õpetuse järgijad
Nüüdseks juba kakskümmend viis aastat tegutseb Sajaanide eelmäestiku puutumatutel aladel 50 külas 4000-5000 inimesest koosnev maailma suurim vaimne ökokogukond. Õpitakse elama armastuses ja ilma hirmuta ning rajatakse uut ühiskonda, kus puudub kurjus ja omakasu ning mis on rajatud täiesti uutele alustele, kus liikumapanevaks jõuks on teiste teenimine, elamine ligimese heaks. Ehitatakse Uut Jeruusalemma – Päikese Linna, mis asub Tõotatud Maal (Земля Обетованная). Inimesed erinevatest rahvustest ja religioonidest õpivad elama ühtses mõistmises ja usus ning püüdlevad tõelise armastuse poole.
Kümnete reiside tulemusena on kõikjal üle maailma tekkinud Õpetuse järgijad – Saksamaal, Bulgaarias, Ameerikas, Itaalias, enamikes endistes liiduvabariikides. Paljudes linnades käivad koos järgijate grupid, kes pühapäeviti on koos Liturgia ajal ühenduses jumalikuga ning käivad koos ühistel Õpetusest arusaamise koosolekutel. Niipalju, kui võimalik, arendatakse ühistegevust, ka toetatakse jõudumööda Siberi kogukonda.

Vahepealsetel aastatel võttis Õpetaja jälle kätte pintsli, et uuesti maalima hakata, nüüd juba koos oma kunstnikest õpilastega, kellega koos on toimunud näitused paljudes linnades ning tuhanded inimesed on saanud osa imelisest Siberi kunstist. 2005. aastal olid näitused Bulgaarias Sofias, Venemaal Sankt-Peterburgis ja Lätis Riias, 2006 aasta veebruaris aga Rahvusraamatukogus Tallinnas. 4. veebruaril toimus ka kohtumine Õpetajaga, kus paljud inimesed said vastused neid huvitanud küsimustele. Vissarion on Rahvusvahelise Maailma Rahvaste Vaimse Ühtsuse Akadeemia akadeemik. 2008. astal tuli Vissarion Moskva II Rahvusvahelisel Kunstifestivalil laureaadiks „värske pilgu” nominatsioonis. Vissarion on ka huvitavate ja omanäoliste pühamute ning ökoasulate projektide autor.
Kõik Õpetaja poolt öeldu kohtumistel inimestega on jäädvustatud momendil 16-köitelises “Viimses Testamendis”, mille koostajaks on Õpetaja lähim abiline Vadim Redkin.
Omakäeliselt on Õpetaja kirjutanud järgmised osad:
Etteteatamine (Предвозвещение)
Pöördumiste Raamat (Книга Обращений)
Raamat Alustest (Книга Основ)
Järelsõna (Послесловие)
Isast ja Pojast (Об Отце и Сыне)
Pöörde Aeg (Время поворота)
Viimane Lootus (Последная Надежда)

Õpetaja on andnud usklikele Uue Palve ja Uued Käsud, mida on 61.

Õpetusele on rajatud Viimase Testamendi Kirik, mis registreeriti Venemaa Justiitsministeeriumis 21.12.2000.

Vissarion on teist korda abielus ja seitsme lapse isa.