Eesti Päevaleht 4.02.06

Siberi ökokogukond näitusega Tallinnas
Kristi Eberhart

Kümmekond aastat on keset Siberi taigat ja karusid tegutsenud üha paisuv ökokogukond, kus lisaks käsitöökodadele, pühamutele ja ateljeedele leidub ka täiesti tänapäevane muusikastuudio. 4.–14. veebruarini on rahvusraamatukogus avatud ökokogukonna meistriteliidu Tiberkuli kunstnike tööde näitus.
Kunstnikega on kaasas ka muusik Vadim Redkin, kes annab pühapäeval kell 18 Tallinna Matkamajas tasuta kontserdi. Need, kes eeldavad, et ökokunstnike näitusel esitletakse etnilisi motiive ja looduslikke materjale ning taustaks kõlavad plaadilt tulevad etnohelid, saavad tugeva üllatuse osaliseks. Rändnäitusel, mis rahvusraamatukogus vaatamiseks välja pandud, saab näha kolme kunstniku – kogukonna vaimse liidri ja õpetaja Vissarioni, Nikolai Oništšenko ja Igor Gontšarovi – maale. Kui kaks viimast on diplomeeritud kunstnikud, siis Vissarion on maalija jumala armust.

Ehkki kunstnikud ise väidavad, et iga Tiberkuli kunstnik väljendab oma maailma ja koolkonda nad ei moodusta, võib töid vaadates ja näituse kataloogi sirvides leida siiski ühiseid jooni ja õpetaja Vissarioni mõju. Kunstnike maalid on realistlikud, populaarne on natüürmort lõunamaa puuviljadega, maastikumaalid ja portreed.

Õpetaja Vissarion on pastelltehnikas välja arendanud märkimisväärse tehnilise virtuoossuse objekti tõetruus kujutamises. Tulemus on hüperrealistlik. “Midagi sellist pole sajandeid tehtud,” nendivad kunstnikud ise. “Tänapäeval ei ole kunstnikel enam aega, et tehnilist virtuoossust välja arendada, pole nikerdamisfanatismi. Seda võib võrrelda Jean Étienne Liotardi “šokolaadineiuga”, mis on ju 18. sajandist pärit.”

Küllap mõjutavad elukeskkond, tempo ja eluviis seda, mida ja kuidas kunstnik väljendab. Väljaspool tänapäeva linna ja kunstimelu on sündinud maalid, mis väljendavad kadunud aegade vaimu ja iluideaale.
Näitusel viibivad ka kunstnikud ise, olles lahkelt valmis rääkima oma loomingust ja eluviisist. Mõningaid töid saab ka osta, lisaks võib kunstnikelt tellida portreid.

14 aastat Siberi taigas

1992. aastal loobusid paljud edukad kunstiinimesed, haritlased ja ärimehed karjäärist ja suurlinnaelust ning moodustasid vaimse liidri ja õpetaja Vissarioni juhtimisel ökokogukonna. Neid ühendas soov tõestada endale, et on võimalik elada loodusega kooskõlas, häirimata Maa ökotasakaalu. Elada õiget ja ausat elu, leida endas harmoonia ja vastutada selle eest, et maailmas oleks parem elada. Kogukond väidab end olevat ülimalt salliv eri religioonide suhtes.

1993. aastal eraldas riik kogukonnale ökoprojekti elluviimiseks Krasnojarski krai lõunaosas Sajaanide eelmäestikus Jenissei lisajõe ümbruses 250 hektari suuruse maa-ala – tsivilisatsioonist puutumata looduse.
Kliima on seal kontinentaalne: tõeline suvi vaheldub tõelise talvega. Suvel on tavaliselt 20 kraadi sooja, aga ka 30 kraadi pole haruldane. Talvel paugub aga samades kraadides pakane. Just enne Eestisse tulekut olid külmakraadid langenud 40-ni. Vesi on nii puhas, et suplusveekogust võib ka joogivett võtta.

Eestisse tulnud kunstnike ja nende väikese saatjateringi seas pole keegi Siberist pärit. “Oleme pärit Peterburist, Uuralitest, koguni Lõuna-Venemaalt. Kuid me saame hakkama. Siberi külm pole siinne külm. Kuulsime, et teil oli siin hiljuti 20 kraadi külma ja vinge tuul. Siberis suure külmaga tuult ei ole. Ja nõnda on külma palju kergem taluda,” selgitavad nad.

Ökokogukonna elanike arv kasvab üha, külasid on juba 40 ning elanikke 5000 ringis. “Kuna enamik inimesi on meile tulnud endise Nõukogude Liidu territooriumilt, on suhtluskeeleks kujunenud vene keel,“ räägib Vadim Redkin. “Eluviisid on meil tervislikud,” jätkab Vadim. “Me oleme taimetoitlased, me ei söö liha ega kala, ei suitseta ega tarbi alkoholi, toitume sellest, mida maa ja mets meile annavad. See seob meie elurütmi aastaaegade vaheldumisega. On kündmise aeg, lõikuse aeg, puudevarumise aeg. Püüdleme selle poole, et valmistada, kasvatada ja varuda kõik eluks vajalik ise.”

Venemaal kaduma hakanud traditsiooniline käsitööoskus on neil au sees. Külades on palju töökodasid ja ateljeesid, valmistatakse kvaliteetset mööblit ja sepiseid. Kuna veel ei suudeta end ise kõigega varustada, müüakse toodangut laatadel. Saadud raha läheb kogukonna ühiskassasse.

“Kuna elame taigas, keset metsi, on meil tuule- ja päikeseenergia kõrval olulisim energiaallikas puit.” Külasse on püstitatud tuulegeneraatorid ja mäenõlval koguvad energiat päikesepatareid. “Meie maalid on maalitud riikliku elektrita,” lisab Nikolai Oništšenko naerdes.

Meditsiinikomisjonid on ökoküla loomise algusest peale jälginud elanike tervislikku seisu: see on väga hea. Külas on ka oma meditsiinikeskus, kus töötavad kutselised meedikud. “Meie peredes on kolm last tavaline. Meie naised ei karda siia maailma lapsi sünnitada,” ütleb Vadim. Lapsed käivad kohalikes koolides, kus õpetavad kohalikud ökoõpetajad. Tavapedagoogika kõrval on au sees alternatiivpedagoogika, suurt rõhku pannakse laste loomingulisuse arendamisele. Et laste teadmisi riiklike standarditega ühitada, käiakse regulaarselt riikliku eksamikomisjoni ees. Ökoküla kasvandikud konkureerivad edukalt ka ülikoolidesse.


Siberi ökokogukonna Eesti sõpruskond:
www.vissarionest.com